Neljapäev, 24. veebruar 2022

Ben Miller "Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu"

"Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu" on lõbus ja lihtne raamat. Peaaegu kõik lapsed on ilmselt kunagi ette kujutanud, et nad on muinasjutu keskel. Aga kui lugeda, et keegi päriselt ongi muinasjutus (kuigi kõik teavad, et see pole tegelikult võimalik), teeb see laste jaoks kõik palju lootusrikkamaks.

Kaas on väga võluv ja püüab tähelepanu. Joonistused on küll üpris lihtsad, aga näevad välja nagu nad oleks täis maagiat. Kirjeldused on lihtsad ja arusaadavad, aga mõjuvad täpsuse tõttu väga elegantselt. Kõik, kellel on kasvõi natukegi kujutlusvõimet, suudavad neid asju ette kujutada. Väljendid ja võrdlused olid täistabamused, mul pole õrna aimugi, kuidas tõlkija suutis neile nii head eestikeelsed vasted leida. Lihtsalt meistriteosed!

Parim tegelane on kindlasti Lana. Ta oli kogu raamatu vältel tore plika, kellel on vägagi elav kujutlusvõime. Vanamees oli minu arust kah tore, mulle meeldis tema huvitav loogika ja huumor. Aga tema tegevuste tõttu meeldis ta mulle hiljem palju vähem.

Minu lemmikasi oli ilmselt see, kuidas Lana proovis kogu aeg kõiki aidata, ükskõik mis probleem oli. Ta ei andnud alla isegi siis, kui missioon tundus võimatu.

Minu arust oleks võinud raamat isegi veidi pikem olla. Kõik otsad said küll kinni seotud, aga lõpp tundus natuke kiirustatud. Ülejäänud raamat läks normaalses tempos ja siis lõpus viuh! ja oligi kõik.

Tegelased on toredad ja nendega on kerge samastuda (loomulikult kõige rohkem Lanaga). Kuigi minu jaoks on see raamat veidi titekas, oli seda ikka lõbus lugeda (näiteks et tüdruku arvates ei saa ema aru, et ta lõhnaõlipudelit selja taha peidab). Ma oleksin olnud väga õnnelik, kui minu varajases lapsepõlves oleks selline raamat olnud.

Maribel